Lapsmõrtsuka ema pihtimus – kas julmus saab olla kaasasündinud?

http://www.epl.ee/artikkel/446047
Selle artikli võib liigitada nii kirjanduse kui ka inimeste ja inimsuhete valdkonda. Margaret Ann Shriveri raamat, mille põhjal artikkel on kirjutatud, kannab nime ''Me peame rääkima Kevinist''.

Teos jutustab viimasel ajal kahjuks väga aktuaalseks saanud probleemist. Peaosaline on lapsmõrtsuka ema, kelle poeg, Kevin, on tapnud oma lemmikõpetaja, seitse klassikaaslast ja sööklatöötaja. Kevini ema peas mõlgub aga üks ainus küsimus: ''Miks? Miks saatis mu poeg korda midagi nii julma ja hirmsat?''. Artiklis on arutletud selle üle, kas poja vägivaldne käitumine on tingitud isa liialdatud armastusest, tõelise emaarmastuse puudumisest või on geenihälve süüdi selles, et on sündinud julm ja külmavereline mõrtsukas.

Mina kaldun siiski arvama, et laps, kes saadab korda nii koletuid tegusid, on sellise geeniga juba sündunud ja lisa tõuke annab kõigele veel vanematepoolne vastav kasvatus või selle puudumine. Muidugi ei kasvata keegi oma last mõrvariks või mõneks muuks kuritegijaks, kuid otsust laps saada tuleks sügavalt kaaluda, sest kui ta vanemad ei suuda talle pühendada enamust oma ajast, jääd laps ilma vajalikust tähelepanust. Antud olukorras soovis isa väga endale poeglast, samas kui ta naine polnud selleks veel täielikult valmis ja seeläbi ei suutnud lapsele anda armastust ja hellust, mida ta nii väga vajas.
Kahjuks pole veel suudetud jõuda selgitustele, miks lapsed selliseid koletusi korda saadavad, kuid üks väga võimalik oletus on see, et nii püütakse vanemate või eakaaslaste tähelepanu köita. Võib-olla on nad juba proovinud mõnd paremat moodi, aga see pole edu toonud ja otsustatakse tähelepanu võita šokeerides, vapustades.

Kuid vähemalt sama suur kaasosaline kui geenid ja vanemad, selliste mõtlemiskiiksudega laste arvu kasvamises, on ka ühiskond. Tänapäev ootab noortelt aina rohkem ja rohkem, antakse ette ideaalilähedased eeskujud ja pannakse meid kõiki mõistma, et alla selle ei löö elus keegi läbi. Meie kultuuri inimeste puhul on muidugi tegu ilmselgete töönarkomaanidega ja tihtipeale kiputakse panema nii suurt rõhku ajutegevusele, et hing ja süda, tunded unustatakse sootuks. Nõuded noortele on suured ja murdumisoht kõrge ning tõenäoline.

Kokkuvõtteks võin öelda, et artikkel tekitas minus suurt huvi antud raamatu vastu. Tegu on vägagi olulist probleemi käsitleva teosega, mis puudutab meid kõiki suuremal või vähemal määral. Avagem oma silmad ja hinged, et märgata probleemi ja ulatada abistav käsi.