http://www.ekspress.ee/2008/11/22/areen/5469-eesti-pole-yksik-saar-ajaloo-ulgumerel
Artikkel räägib intervjuust suursaadik Margus Laidrega, kes kirjutas hiljuti üle seitsmesajaleheküljelise monograafia “Dorpat 1558–1707. Linn väe ja vaenu vahel”. Selle võib liigitada ajaloo ja tänapäeva alla (rahvusvahelised suhted).
Autor räägib, et tal polnud alguses plaaniski nii mahukat teost kirjutada. Plaanis oli ainult artikkel Tartu langemisest 1704. aastal professor Helmut Piirimäe 75 aasta juubeliks. Kuna see teema valmistas aga Laidrele palju huvi, otsustas ta teemat rohkem uurida ja nii valmisti üle 700-leheküljeline suurteos.
Raamat räägib muutustest mis 1558-1707 aastal Tartule osaks said ja kuidas need sündmused Tartut kujundasid ning kuidas Tartu neid omamoodi vastu muutis. Nimelt vahetus Tartus 1558-1708 aastatel võim kaheksal korral. See kõik on jätnud linna kujunemisesse oma jälje, mida võime veel tänapäevalgi märgata. Autor selgitab, et kindlasti ei ole raamatu puhul tegu kiidulauluga linnale vaid hoopis austusavaldusega kõigile neile, kes on ärevatel aegadel Tartule truuks jäänud ja linna saatusele kaasa elanud. Samuti pole ta sõnul tegu nutulauluga, sest hoolimata raskest minevikust, on linn püsima jäänud.
Stockholmi ülikooli keskaja ajaloo professor on väitnud, et eestil polegi oma ajalugu. Et see, mida meie nimetame oma ajalooks, on vaid osa teiste, eestit vallutanud riikide ajaloost. Sellele väitele julgen aga sama julgelt kui raamatu autor, vastu vaielda. Sest ajaloo puhul ei ole kunagi tegu ühepoolsusega. Psühholoogiakursuselt teame, et konfliktil pole kunagi ühte süüpoolt, mõlemad osapooled on valesti käitunud ja kunagi ei lasu süü ainult ühel. Sama kehtib ka sõdade ja vallutuste puhul, see hõlmab kõiki riike, kes selles osalevad. Isegi kui Tartu on see linn, mis on olnud rootslaste võimu all ja mitte vastupidi, on tegu ikkagi perioodiga nii Tartu kui ka Rootsi ajaloost! Artiklis on ära märgitud ka Tartu ülikooli rajamine. Nimelt ei peaks ülikooli rajamise tänu nii palju seisma rootslastel kui poolakatel. Sest kui poolakad poleks Tartusse jesuiitide kolleegiumi rajanud, oleks rootsiaegse ülikooli sünd olnud vägagi küsitav.
Kuigi Tartu ajaloost ei peegeldu sama suurt vastupanu võõrvõimudele kui Tallinna või Riia omast, on linn siiski püsima jäänud. Seal tegutseb Baltimaade vanim ja väärikaim ülikool ning elu ''keeb'' seal täie hooga!
Sunday, January 4, 2009
Eesti võimalus on tasakaalus ainering
http://www.ekspress.ee/2008/10/02/areen/4611-eesti-voimalus-on-tasakaalus-ainering
Artikkel räägib rohelise turunduse tähtsusest jätkusuutlike tulevikuplaanidega riikidele. Liigitaksin selle keskkonna ja loodushoiu teema alla.
Artikkel algab 1987. aastal valminud dokumendi "Our Common Future'' ehk "Brundtlandi raportina" tutvustamisega. Selles on sõnastatud jätkusuutliku arengu definitsioon, mille kohaselt on jätkusuutlik areng selline areng, mis vastab praegustele vajadustele, säilitades samal ajal tulevastele põlvkondadele võimaluse rahuldada nende vajadusi. See tähendab, et kasutades erinevaid loodusvarasid, peame mõtlema ka tulevaste põlvede peale. Kui 2002. aastal kasutasime 23% rohkem loodusressursse, kui maakera jõuab toota, siis aastaks 2050 tarbiksime juba kaks korda rohkem, kui maakera jõuab toota.
Lahenduseks on artiklis pakutud nn. roheline eluviis ehk põhimõte jääk=toit. See tähendab, et kõik, mis on toodetud, kuluks sajaprotsendiliselt. Et toodetud kauba jäägid võiksid tänu looduslikule aineringlusele taas kord sattuda meie toidulauale. Sama põhimõte on ka hällist hällini kontseptsioonil.
Tänapäevaks on teadlased täiesti kindlad, et globaalse soojenemise põhjustajaks on inimene. Paljud on seda kuulda võtnud ja oma elustiili muutnud. Näiteks rakendab aineringluse põhimõtet trükifirma Ecoprint, kes kasutab ainult loodussõbralikke trükivärve ja taaskasutatud või FSC-sertifikaadiga paberit. Samuti on nende peakontor disainitud ja ehitatud kõige modernsemate ökoloogilistele saavutuste abiga. Muuhulgas saavutavad nad nii tervelt 60% suuruse vee kokkuhoiu.
Kahjuks on ka palju neid, kes on rohelisest eluviisist valesti aru saanud või ei soovi sellest lausa midagi kuulda, nende inimeste puhul kehtib põhimõte '' pärast mind tulgu või veeuputus ''. Need, kes selle kontseptsioonist aga päris hästi aru pole saanud, arvavad, et piisab sellest, kui teed endale aeda kompostihunniku või jätad suitsetamise maha. Muidugi on ka nendest kasu, kuid tänapäevaks on ökoloogiline mõtteviis levinud utoopiliste täpsusteni mis tähendab, et energia ja erinevate loodusvarade tarbimiseks on mõeldud välja palju erinevaid alternatiive. Kuigi see tundub paljude jaoks tundmatus kohas vette hüppamine, on hüpe seda väärt.
Artiklis on veel mainitud, et kui paljud eestlased mõtlevad, et meie riigi puhul on tegu väga väikese reostusastmega, siis eksitakse.
Kui me suudaks rohelist mõtteviisi oma riigis suurendada, oleks meie majandus ka konkurentsivõimelisem. Artikkel ütleb, et muidugi ei lahenda ökoloogiline eluviis majanduskriisist tingitud probleeme ega muuda olukorda üleöö. See protsess vaatab tulevikku ja suurendab riigi jätkusuutlikkust, tagades meie lastele ja lastelastele samasuguse heaoluriigi nagu meil praegu on.
Artikkel räägib rohelise turunduse tähtsusest jätkusuutlike tulevikuplaanidega riikidele. Liigitaksin selle keskkonna ja loodushoiu teema alla.
Artikkel algab 1987. aastal valminud dokumendi "Our Common Future'' ehk "Brundtlandi raportina" tutvustamisega. Selles on sõnastatud jätkusuutliku arengu definitsioon, mille kohaselt on jätkusuutlik areng selline areng, mis vastab praegustele vajadustele, säilitades samal ajal tulevastele põlvkondadele võimaluse rahuldada nende vajadusi. See tähendab, et kasutades erinevaid loodusvarasid, peame mõtlema ka tulevaste põlvede peale. Kui 2002. aastal kasutasime 23% rohkem loodusressursse, kui maakera jõuab toota, siis aastaks 2050 tarbiksime juba kaks korda rohkem, kui maakera jõuab toota.
Lahenduseks on artiklis pakutud nn. roheline eluviis ehk põhimõte jääk=toit. See tähendab, et kõik, mis on toodetud, kuluks sajaprotsendiliselt. Et toodetud kauba jäägid võiksid tänu looduslikule aineringlusele taas kord sattuda meie toidulauale. Sama põhimõte on ka hällist hällini kontseptsioonil.
Tänapäevaks on teadlased täiesti kindlad, et globaalse soojenemise põhjustajaks on inimene. Paljud on seda kuulda võtnud ja oma elustiili muutnud. Näiteks rakendab aineringluse põhimõtet trükifirma Ecoprint, kes kasutab ainult loodussõbralikke trükivärve ja taaskasutatud või FSC-sertifikaadiga paberit. Samuti on nende peakontor disainitud ja ehitatud kõige modernsemate ökoloogilistele saavutuste abiga. Muuhulgas saavutavad nad nii tervelt 60% suuruse vee kokkuhoiu.
Kahjuks on ka palju neid, kes on rohelisest eluviisist valesti aru saanud või ei soovi sellest lausa midagi kuulda, nende inimeste puhul kehtib põhimõte '' pärast mind tulgu või veeuputus ''. Need, kes selle kontseptsioonist aga päris hästi aru pole saanud, arvavad, et piisab sellest, kui teed endale aeda kompostihunniku või jätad suitsetamise maha. Muidugi on ka nendest kasu, kuid tänapäevaks on ökoloogiline mõtteviis levinud utoopiliste täpsusteni mis tähendab, et energia ja erinevate loodusvarade tarbimiseks on mõeldud välja palju erinevaid alternatiive. Kuigi see tundub paljude jaoks tundmatus kohas vette hüppamine, on hüpe seda väärt.
Artiklis on veel mainitud, et kui paljud eestlased mõtlevad, et meie riigi puhul on tegu väga väikese reostusastmega, siis eksitakse.
Kui me suudaks rohelist mõtteviisi oma riigis suurendada, oleks meie majandus ka konkurentsivõimelisem. Artikkel ütleb, et muidugi ei lahenda ökoloogiline eluviis majanduskriisist tingitud probleeme ega muuda olukorda üleöö. See protsess vaatab tulevikku ja suurendab riigi jätkusuutlikkust, tagades meie lastele ja lastelastele samasuguse heaoluriigi nagu meil praegu on.
Saturday, January 3, 2009
Internetis muutub naljaga mõeldud lugu tõeks
http://www.ekspress.ee/2008/09/14/areen/4379-internetis-muutub-naljaga-moeldud-lugu-toeks
Artikkel käsitleb interneti tähtsust läbi humoorika võtme. Mina liigitaksin selle meedia valdkonda.
Tegu on 21. sajandi ehk infosajandiga, toimub globaliseerumine ja interneti osakaal igapäevaelus on muutunud peaaegu asendamatuks. Paraku võib lisaks kasulikele leida internetilehekülgedelt ka palju liba- ja naljauudiseid.
Jah, internetist võib leida vastuseid paljudele küsimustele, erinevaid sõnaseletusi, materjale uurimustööde jaoks, aga samas ei tohiks kinnisilmi kõike uskuda mis erinevatel lehekülgedel kirjutatakse. Mis on viinud inimesed nii kaugele, et usutakse ka valeinformatsiooni, mis virtuaalmaailmas levib?
Ma arvan, et kõige suuremad kurjajuured oleme meie, kes me internetiteenust kasutame. Kui me ise ei oska filtreerida informatsiooni, mis meieni jõuab, siis ei saa kedagi teist oma valearusaamades süüdistada. Muidugi võiks inimestel endal ka olla veidike moraali, et mitte üles riputada kõike, mida fantaasia pähe või sülg suhu toob, sest paljud jäävadki seda sinisilmselt uskuma.
Me kõik oleme kuulnud interneti pahempooltest, olgu nendeks siis solvavad Delfi kommentaarid või kõige lollikindlamad viirused. Kui me tahame, et internet püsiks puhas ja tooks meieni kõige kvaliteetsemat informatsiooni, peame kõik koos selle nimel töötama ehk teatama iga kord moderaatoritele, kui midagi kahtlast märkame ja ise artikleid postitades mõtte ärksana hoidma, et vältida arusaamatusi või kellegi solvamist.
Artikkel käsitleb interneti tähtsust läbi humoorika võtme. Mina liigitaksin selle meedia valdkonda.
Tegu on 21. sajandi ehk infosajandiga, toimub globaliseerumine ja interneti osakaal igapäevaelus on muutunud peaaegu asendamatuks. Paraku võib lisaks kasulikele leida internetilehekülgedelt ka palju liba- ja naljauudiseid.
Jah, internetist võib leida vastuseid paljudele küsimustele, erinevaid sõnaseletusi, materjale uurimustööde jaoks, aga samas ei tohiks kinnisilmi kõike uskuda mis erinevatel lehekülgedel kirjutatakse. Mis on viinud inimesed nii kaugele, et usutakse ka valeinformatsiooni, mis virtuaalmaailmas levib?
Ma arvan, et kõige suuremad kurjajuured oleme meie, kes me internetiteenust kasutame. Kui me ise ei oska filtreerida informatsiooni, mis meieni jõuab, siis ei saa kedagi teist oma valearusaamades süüdistada. Muidugi võiks inimestel endal ka olla veidike moraali, et mitte üles riputada kõike, mida fantaasia pähe või sülg suhu toob, sest paljud jäävadki seda sinisilmselt uskuma.
Me kõik oleme kuulnud interneti pahempooltest, olgu nendeks siis solvavad Delfi kommentaarid või kõige lollikindlamad viirused. Kui me tahame, et internet püsiks puhas ja tooks meieni kõige kvaliteetsemat informatsiooni, peame kõik koos selle nimel töötama ehk teatama iga kord moderaatoritele, kui midagi kahtlast märkame ja ise artikleid postitades mõtte ärksana hoidma, et vältida arusaamatusi või kellegi solvamist.
Mida teha valge inimrämpsuga?
http://www.ekspress.ee/2008/09/10/areen/4312-mida-teha-valge-inimrampsuga
Antud artikkel räägib nn. valgest rämpsust (white trash) ehk eluga pahuksisse läinud inimestest ja nende kohtlemisest heaoluühiskonnas. See teema on väga laiahaardeline, sellepärast ei oskagi seda täpselt liigitada, aga kõige rohkem sobiks see vist inimene ja ühiskond teema alla.
Arutluse aluseks on artiklis võetud erinevad filmid üle maailma, mis käsitlevad antud probleemi. Kõige suurema tõuke eestlaste jaoks on andnud vist aga värske film ''Mina olin siin''.
Wikipedia andmetel on inimrämps "halvustav väljend tähistamaks madalasse ühiskonnaklassi kuuluvat, madala haridustasemega ja kehvade tulevikuväljavaadetega valget inimest.
Majanduslikult, hariduslikult ja kultuuriliselt pankrotistunud valget inimest." Artikkel väidab, et meie, kui eluga heal järjel olevad inimesed, kohtleme endast madalamal olevaid ülekohtuselt ja ei anna neile võimalustki muutuda. Ma pean kahetsusega tunnistama, et sama palju kui ma selle artikliga nõustun, ma julgeks sellele ka vastu vaielda. Muidugi on kerge kritiseerida ja õpetada inimesi enda ümber, kuidas tuleks teatud olukordades käituda ja a-sotsiaale või kurjategijaid tegelikult kohelda, kuidas nendesse suhtuda, aga selle realiseerimine on juba palju raskem.
Enda kohta võin öelda, et ükskõik kui väga ma ka bussis enda kõrval istuvale narkojoobes noorukile kaasa ei tunne, ei saa ma ennast tagasi hoida püsti tõusmast ja teise bussi otsa istuma minemast. Artiklis on mainitud ka väljendit ''pärast mind tulgu või veeuputus''. Kuigi tegu on väga iseka ütlusega, julgen öelda, et see peab antud olukorras natukenegi paika, sest olgu mis on, me keegi ei taha ju, et meie elurajooni ehitataks võõrutuskeskus või supiköök. Inimesed lihtsalt hoolivad kahjuks või õnneks oma heaolust rohkem, kui võõraste omast.
Artiklis on kaudselt öeldud, et tegelikult eluga heal järjel olevad inimesed (rikkurid) ongi süüdi nn. valge inimrämpsu tekkimises. Samas julgen selles väites sügavalt kahelda, sest kui ma näen iga päev peale kooli Balti jaamas joodikuid ja a-sotsiaale, tekib küsimus, kas mina siis olen neile odekolonnipudeli kätte andnud? kas mina olen neid sundinud oma nina veriseks kukkuma? ja sama enesekindlalt julgen ka nendele küsimustele vastat eitavalt!
Muidugi ei saa ma rääkida kõigi maailma inimeste nimel. Tean näiteks, et USA's on väga aktuaalne olukord, kus ühel päeval su boss sind ''lambist'' vallandab ja sa jääd olude sunnil veel sellel samal päeval kodutuks ning sinust saabki seesama white trash. Kuidas siis aidata inimesi, kes on olude sunnil või tahtlikult kuritegevusliku elu osaks saanud?
Üks teooria, mida artiklis on mainitud, räägib Hitleriaegsest massihävitusest ja rassihügieenist. See aga pole mingi lahendus! Teiseks on mainitud arvamust või teooriat, et inimene ei saa midagi sinna parata, kui ta on sündinud maailma narkomuulaks või joodikuks ja me ei saa neid kuidagi aidata. Ka see teooria ei ole kuigi vettpidav.
Kahjuks ei oska ma ise lollikindlat alternatiivi või lahendust välja pakkuda, seega ütlen juba väga kulunud sõnad ''igaüks on oma saatuse sepp'' ja usun, et enne teise silmast pinnu otsimist tuleks märgata palki enda omas. Ehk valge inimrämpsu probleemi lahenduse otsimist tuleks alustada just sellest samast nn. madala haridustasemega ja kehvade tulevikuväljavaadetega valgete inimeste hulgast.
______________________________________________
Nad elavad sinu, maksumaksja kulul. Nad müüvad sulle oma keha ja narkootikume. Nad norivad öisel tänaval tüli ja kui veab, jõuad tõesti vaid verise kulmuga koju. Nad varastavad su paljaks. Nad panevad pihta su valuveljed ning löövad su Lexuse klaasid sisse. Nad müüvad sulle tagasi su profijalgratta, ja sa oled selle üle rõõmus. Nad võtavad ära su lapse lõunasöögiraha. Nad kõõluvad pargipingil, mõnitavad korralikke kodanikke, ning hirnuvad endale tilgad püksi, nähes su ehmunud pilku ja välkuvaid kandu.
Neil ei ole kröömigi austust sinu raske tööga teenitud varanduse vastu, nad ei pea millekski sinu privaatsust, neil on sügavalt poogen. Nad on võlgu. Ja võtavad võlgade katteks sms-laenu, ja siis lähevad võlgade võlgade katteks narkomuulaks. Nad vihkavad rikkaid, sest keegi peab ju nende ebaõnnes süüdi olema. Aga kuna nad rikastele tihti lõuga andma ei pääse, sest rikastel on võimalus end hästi turvata, siis nad elavad oma frustratsiooni välja sinu, tavalise pintsaklipslase peal.
Antud artikkel räägib nn. valgest rämpsust (white trash) ehk eluga pahuksisse läinud inimestest ja nende kohtlemisest heaoluühiskonnas. See teema on väga laiahaardeline, sellepärast ei oskagi seda täpselt liigitada, aga kõige rohkem sobiks see vist inimene ja ühiskond teema alla.
Arutluse aluseks on artiklis võetud erinevad filmid üle maailma, mis käsitlevad antud probleemi. Kõige suurema tõuke eestlaste jaoks on andnud vist aga värske film ''Mina olin siin''.
Wikipedia andmetel on inimrämps "halvustav väljend tähistamaks madalasse ühiskonnaklassi kuuluvat, madala haridustasemega ja kehvade tulevikuväljavaadetega valget inimest.
Majanduslikult, hariduslikult ja kultuuriliselt pankrotistunud valget inimest." Artikkel väidab, et meie, kui eluga heal järjel olevad inimesed, kohtleme endast madalamal olevaid ülekohtuselt ja ei anna neile võimalustki muutuda. Ma pean kahetsusega tunnistama, et sama palju kui ma selle artikliga nõustun, ma julgeks sellele ka vastu vaielda. Muidugi on kerge kritiseerida ja õpetada inimesi enda ümber, kuidas tuleks teatud olukordades käituda ja a-sotsiaale või kurjategijaid tegelikult kohelda, kuidas nendesse suhtuda, aga selle realiseerimine on juba palju raskem.
Enda kohta võin öelda, et ükskõik kui väga ma ka bussis enda kõrval istuvale narkojoobes noorukile kaasa ei tunne, ei saa ma ennast tagasi hoida püsti tõusmast ja teise bussi otsa istuma minemast. Artiklis on mainitud ka väljendit ''pärast mind tulgu või veeuputus''. Kuigi tegu on väga iseka ütlusega, julgen öelda, et see peab antud olukorras natukenegi paika, sest olgu mis on, me keegi ei taha ju, et meie elurajooni ehitataks võõrutuskeskus või supiköök. Inimesed lihtsalt hoolivad kahjuks või õnneks oma heaolust rohkem, kui võõraste omast.
Artiklis on kaudselt öeldud, et tegelikult eluga heal järjel olevad inimesed (rikkurid) ongi süüdi nn. valge inimrämpsu tekkimises. Samas julgen selles väites sügavalt kahelda, sest kui ma näen iga päev peale kooli Balti jaamas joodikuid ja a-sotsiaale, tekib küsimus, kas mina siis olen neile odekolonnipudeli kätte andnud? kas mina olen neid sundinud oma nina veriseks kukkuma? ja sama enesekindlalt julgen ka nendele küsimustele vastat eitavalt!
Muidugi ei saa ma rääkida kõigi maailma inimeste nimel. Tean näiteks, et USA's on väga aktuaalne olukord, kus ühel päeval su boss sind ''lambist'' vallandab ja sa jääd olude sunnil veel sellel samal päeval kodutuks ning sinust saabki seesama white trash. Kuidas siis aidata inimesi, kes on olude sunnil või tahtlikult kuritegevusliku elu osaks saanud?
Üks teooria, mida artiklis on mainitud, räägib Hitleriaegsest massihävitusest ja rassihügieenist. See aga pole mingi lahendus! Teiseks on mainitud arvamust või teooriat, et inimene ei saa midagi sinna parata, kui ta on sündinud maailma narkomuulaks või joodikuks ja me ei saa neid kuidagi aidata. Ka see teooria ei ole kuigi vettpidav.
Kahjuks ei oska ma ise lollikindlat alternatiivi või lahendust välja pakkuda, seega ütlen juba väga kulunud sõnad ''igaüks on oma saatuse sepp'' ja usun, et enne teise silmast pinnu otsimist tuleks märgata palki enda omas. Ehk valge inimrämpsu probleemi lahenduse otsimist tuleks alustada just sellest samast nn. madala haridustasemega ja kehvade tulevikuväljavaadetega valgete inimeste hulgast.
______________________________________________
Nad elavad sinu, maksumaksja kulul. Nad müüvad sulle oma keha ja narkootikume. Nad norivad öisel tänaval tüli ja kui veab, jõuad tõesti vaid verise kulmuga koju. Nad varastavad su paljaks. Nad panevad pihta su valuveljed ning löövad su Lexuse klaasid sisse. Nad müüvad sulle tagasi su profijalgratta, ja sa oled selle üle rõõmus. Nad võtavad ära su lapse lõunasöögiraha. Nad kõõluvad pargipingil, mõnitavad korralikke kodanikke, ning hirnuvad endale tilgad püksi, nähes su ehmunud pilku ja välkuvaid kandu.
Neil ei ole kröömigi austust sinu raske tööga teenitud varanduse vastu, nad ei pea millekski sinu privaatsust, neil on sügavalt poogen. Nad on võlgu. Ja võtavad võlgade katteks sms-laenu, ja siis lähevad võlgade võlgade katteks narkomuulaks. Nad vihkavad rikkaid, sest keegi peab ju nende ebaõnnes süüdi olema. Aga kuna nad rikastele tihti lõuga andma ei pääse, sest rikastel on võimalus end hästi turvata, siis nad elavad oma frustratsiooni välja sinu, tavalise pintsaklipslase peal.
Eestlase loodud kirjatüüp läks maailmaturule
http://www.ekspress.ee/2008/12/31/ari/6056-eestlase-loodud-kirjatyyp-laks-maailmaturule
Antud artikkel räägib sellest, kuidas eestlase loodud kirjatüüp võeti müüki rahvusvaheliselt olulisimas, kümneid tuhandeid šrifte müüvas firmas FontShop. Mina liigitaksin selle kultuuri käsitleva teema alla.
Antud artikkel on ehtsaks näiteks inimestele, kes loobuvad oma ideedest põhjusel, et me elame väikeses Eestis kus keegi läbi lüüa ei suuda. See on tõestuseks, et inimesed, kes nii väidavad, eksivad. Minu tutvusringkonnas on palju inimesi, kes suhtuvad ühte või teise asja pessimistlikumalt kui tavaliselt ja toovad põhjuseks väikeses ja igavas Eestis elamise, ka mina kuulusin nende hulka. Nüüd aga olen hakanud olukorda palju positiivsemalt suhtuma, sest ometigi on igapäevaselt meie ümber ju nii palju inimesi, kes on millegi märkimisväärsega hakkama saanud, olgu see siis Eesti mõistes või maailmamastaabis.
Eestlased on juba kord sellised, et näevad tihtipeale ainult olukorra tumedamat poolt ja hakkavad kohe negatiivseid mõtteid genereerima, samas on eestlased tuntud ka oma suure unistamise poolest. Miks ei suudaks me neid kahte omadust koondada ja tuua asjast välja parima? Kas see poleks mitte lahendus enamustele meie probleemidele?
Lahendus pole kahjuks nii lihtne, sest nn. tee tippu pole alati kiire ja kerge. Nagu me kõik kuulnud oleme, esineb sel teel palju segavaid faktoreid ja eksitavaid ahvatlusi. Kui loeme antud artiklist, et meie kaasmaalane on müünud oma kirjatüübi maailma juhtivamale firmale, kipume unustama, et selline edu ei tule iseenesest. Selle jaoks tuleb palju vaeva näha ja kindlalt sihti silme ees hoida. Antud puhul on tegu inimesega kes on õppinud Eesti Kunstiakadeemias ja Haagi Kuninglikus Akadeemias graafilist disaini ja tüpograafiat. Sellise hariduspagasi juures on tippu jõudmine aga vägagi reaalne.
Kui oled piisavalt usin ja ei lase tühistel kõrvalfaktoritel ennast segada, võib tasu suure töö eest sulle lausa ootamatult sülle kukkuda. Antud artiklis mõtles autor šifri välja kõigest kunstimanifestide trükkimisest, ootamatult, kuid suure töö tulemusena sai sellest aga kõikjale sobiv trükikiri ja suur hitt.
Kokkuvõtteks sooviksin, et kõik eestlased oleksid oma õpingutes hoolsad ja oskaksid olukordadest ka positiivse välja tuua. Unistused ärgu jäägu vaid unistusteks.
Antud artikkel räägib sellest, kuidas eestlase loodud kirjatüüp võeti müüki rahvusvaheliselt olulisimas, kümneid tuhandeid šrifte müüvas firmas FontShop. Mina liigitaksin selle kultuuri käsitleva teema alla.
Antud artikkel on ehtsaks näiteks inimestele, kes loobuvad oma ideedest põhjusel, et me elame väikeses Eestis kus keegi läbi lüüa ei suuda. See on tõestuseks, et inimesed, kes nii väidavad, eksivad. Minu tutvusringkonnas on palju inimesi, kes suhtuvad ühte või teise asja pessimistlikumalt kui tavaliselt ja toovad põhjuseks väikeses ja igavas Eestis elamise, ka mina kuulusin nende hulka. Nüüd aga olen hakanud olukorda palju positiivsemalt suhtuma, sest ometigi on igapäevaselt meie ümber ju nii palju inimesi, kes on millegi märkimisväärsega hakkama saanud, olgu see siis Eesti mõistes või maailmamastaabis.
Eestlased on juba kord sellised, et näevad tihtipeale ainult olukorra tumedamat poolt ja hakkavad kohe negatiivseid mõtteid genereerima, samas on eestlased tuntud ka oma suure unistamise poolest. Miks ei suudaks me neid kahte omadust koondada ja tuua asjast välja parima? Kas see poleks mitte lahendus enamustele meie probleemidele?
Lahendus pole kahjuks nii lihtne, sest nn. tee tippu pole alati kiire ja kerge. Nagu me kõik kuulnud oleme, esineb sel teel palju segavaid faktoreid ja eksitavaid ahvatlusi. Kui loeme antud artiklist, et meie kaasmaalane on müünud oma kirjatüübi maailma juhtivamale firmale, kipume unustama, et selline edu ei tule iseenesest. Selle jaoks tuleb palju vaeva näha ja kindlalt sihti silme ees hoida. Antud puhul on tegu inimesega kes on õppinud Eesti Kunstiakadeemias ja Haagi Kuninglikus Akadeemias graafilist disaini ja tüpograafiat. Sellise hariduspagasi juures on tippu jõudmine aga vägagi reaalne.
Kui oled piisavalt usin ja ei lase tühistel kõrvalfaktoritel ennast segada, võib tasu suure töö eest sulle lausa ootamatult sülle kukkuda. Antud artiklis mõtles autor šifri välja kõigest kunstimanifestide trükkimisest, ootamatult, kuid suure töö tulemusena sai sellest aga kõikjale sobiv trükikiri ja suur hitt.
Kokkuvõtteks sooviksin, et kõik eestlased oleksid oma õpingutes hoolsad ja oskaksid olukordadest ka positiivse välja tuua. Unistused ärgu jäägu vaid unistusteks.
Subscribe to:
Posts (Atom)
